 |
| Vasakul LaserDisc ja paremal DVD. |
LaserDisc oli esimene kommerts optiline andmekandja, mis läks müüki aastal 1978. Algselt reklaamiti ning turundati neid ainult Põhja-Ameerikas, kuid hiljem ka mujal maailmas.
Laserplaadi eesmärgiks oli lüüa üle oma rivaalide VHS ja Betamax kassetsüsteemid, tuues esile parema videokvaliteedi ning suurema andmemahtuvuse. Vaatamata paremale video- ja helikvaliteedile, plaan siiski ebaõnnestus, sest uus tehnoloogia läks tavakasutajale naeruväärselt kalliks maksma. Pealegi puudus LaserDiscil salvestamisvõime, mis jällegi kassetimängijatel oli võimalik.
Ühelt poolt ebaõnnestunud idee, oli teiselt poolt LaserDisc siiski alus ning hüppelaud järgnevatele ja rohkem arenenud optilistele andmekandijatele.
WebVan (1999-2001)
WebVan oli veebisait, mis tegeles toidukauba müümisega USA-s. Selle äritegevus õitses kiiresti ning laienes linnast linna. Probleem seisnes aga selles, et ettevõtte juhtidel ning investoritel puudus igasugune kogemus supermarketil kaubelda.
Tagajärjeks oli 1,2 miljardi dollari väärtuses ning 4500 töötajaga ettevõtte pankrotistumine, olles ise aktiivne olnud vähem kui 2 aastat. 2009-ndal taastas Amazon.com Webvani ning sait kestab tänaseni üleval: www.webvan.com
See õpetlik juhtum näitab, kuidas EI TOHIKS veebiäri alsutada.
Nokia N-Gage (2003-2009)
N-Gage ehk "Taco Phone" oli seade, mis täitis kahte funktsiooni: mobiil ja mängimine. Eesmärgiks meelitada Game Boy kasutajad endale, lisades seadmele suhtlemisvõimaluse. See neil ei õnnestunud, sest nupud olid liiga ebamugavalt paigutatud ning kui oli vaja kellegagi suhelda, siis pidi mobiili hoidma küljeti kõrva ääres (sealt ka nimi Taco Phone).
No comments:
Post a Comment