Mis on halb ja mis hea?

Järgnevalt toon esile kaks näidet tarkvara egonoomikast. Kuna veebibrauserid on vahendid, mida paljud meist kasutavad igapäevases elus ja mis aitavad meil lehitseda internetis, siis otsustasin just nende põhjal kirjutada hinnangud.

Internet Explorer 6
Tegemist enamusele tuntud veebilehitsejaga, mis väljastati Microsofti poolt aastal 2001 ning kestis 5 aastat kuni uuema versiooni ilmumiseni. Vaatamata oma arvukale kasutajaskonnale, peitus tarkvaras mitmeid negatiivseid külgi. Esiteks oma andmeturve aukude tõttu oli Explorer avatud igasugustele viirustele ja häkkeritele. Teiseks probleemiks oli brauseri kiirus, mis võrreldes tänapäeva brauseritega oli kohutavalt aeglane. Kohati jooksis see isegi kokku, sest tarkvara ei toetanud teatud koodikäske, mida mõningad veebilehed sisaldasid. Kui viriseda Explorer kuue kujunduse üle, siis võiks öelda, et tööriistaribal paiknes palju erinevaid suuri ikoone, mis muutsid disaini suhteliselt vähe-atrakiitvseks.
Kokkuvõtlikult oli Internet Explorer 6 ergonoomika koha pealt täielik ebaõnnestumine.

Google Chrome
Veebibrauser, mis on absoluutne vastand IE6-le, on loodud Googli poolt aastal 2008. Tänapäeval kasutab seda umbes 25%-28% netisurfaritest (andmed 2012. jaanuarist). Kiire, turvaline, lihtne ja mugav- kõik see on Chrome-i edu võtmeks. Lehitseja sisaldab endas tab-süsteemi, mis võimaldab riputada erinevaid lehekülgi samasse aknasse, lihtsustades orienteerumist veebisaitide vahel. Samuti on see lihtsaima ehitusega brauser, mida siiani näinud olen, ning lisaks sellele võimaldab Chrome kujundada otseteede paiknemist ja akende disaini vastavalt kasutaja maitsele ja vajadustele.
Ergonoomselt on Google Chrome vapustav meistriteos.

Kasutatud materjal:
http://en.wikipedia.org/wiki/Internet_Explorer_6
http://en.wikipedia.org/wiki/Google_Chrome

Noppeid IT ajaloost

LaserDisc (LD)

Vasakul LaserDisc ja paremal DVD.

LaserDisc oli esimene kommerts optiline andmekandja, mis läks müüki aastal 1978. Algselt reklaamiti ning turundati neid ainult Põhja-Ameerikas, kuid hiljem ka mujal maailmas.  

Laserplaadi eesmärgiks oli lüüa üle oma rivaalide VHS ja Betamax kassetsüsteemid, tuues esile parema videokvaliteedi ning suurema andmemahtuvuse. Vaatamata paremale video- ja helikvaliteedile, plaan siiski ebaõnnestus, sest uus tehnoloogia läks tavakasutajale naeruväärselt kalliks maksma. Pealegi puudus LaserDiscil salvestamisvõime, mis jällegi kassetimängijatel oli võimalik.

Ühelt poolt ebaõnnestunud idee, oli teiselt poolt LaserDisc siiski alus ning hüppelaud järgnevatele ja rohkem arenenud optilistele andmekandijatele.

WebVan (1999-2001)

 

WebVan oli veebisait, mis tegeles toidukauba müümisega USA-s. Selle äritegevus õitses kiiresti ning laienes linnast linna. Probleem seisnes aga selles, et ettevõtte juhtidel ning investoritel puudus igasugune kogemus supermarketil kaubelda.

Tagajärjeks oli 1,2 miljardi dollari väärtuses ning 4500 töötajaga ettevõtte pankrotistumine, olles ise aktiivne olnud vähem kui 2 aastat. 2009-ndal taastas Amazon.com Webvani ning sait kestab tänaseni üleval: www.webvan.com

See õpetlik juhtum näitab, kuidas EI TOHIKS veebiäri alsutada.

Nokia N-Gage (2003-2009)

N-Gage ehk "Taco Phone" oli seade, mis täitis kahte funktsiooni: mobiil ja mängimine. Eesmärgiks meelitada Game Boy kasutajad endale, lisades seadmele suhtlemisvõimaluse. See neil ei õnnestunud, sest nupud olid liiga ebamugavalt paigutatud ning kui oli vaja kellegagi suhelda, siis pidi mobiili hoidma küljeti kõrva ääres (sealt ka nimi Taco Phone).